Lumesaaniga sõit

Eile õhtul oli meie klassil jõulupidu. Me käisime Caroli juures seda pidamas. Caroli isal on lumesaan ja ta sõitutas meid sellega. Mina käisin koos Caroliga. Caroli isa sõitis väga kiiresti. Vahepeal me ei saanud hästi hingatagi. Me nägime neli kitse ja neli rebast. Alguses kohe, kui me hakkasime sõitna nägime kolme kitse. Pärast Caroli maja juures nägime kaugel ühte täppi ja me sõitsime siis sinna ja seal oligi neljas kits. Ühe saarekese peal olid rebased. Nad olid kõik koos. Kui me nägime ühte rebast hakkasime me teda tagaajama. Siis nägime me veel kahte rebast. Kui me hakkasime tagasi tulema jooksis heinarullide vahel ka üks rebane. Kui me hakkasime pidurdama tuli mul kapuuts ka ära. Mulle meeldis väga selle saaniga sõita.

Pöörane autode möll

Kõik algas neljapäeva päevaajal, kui hakkas tugev tuul. Lund sadas ka ja tekkis tuisk. Autodega oli väga halb sõita, sest midagi ei näinud. Paljud autod sõitsid kraavi ja paljud jäid lihtsalt kinni. Pealtvaadata oli hirmus. Nii juhtus ka Padaorus, kus kaks rekat jäid teele kinni ja nad ei saanud omal jõul sealt välja. Nende taha hakkas kogunema autosid. Üks naine, kes pidi ka seal rivis seisma helistas päästeametisse ja ütles, et siin on kolmkümend autot, kes ei saa edasi liikuda. Päästeametist vastati, et see on väike asi. Paar tundi hiljem helistas see naine jälle päästeametisse, ja ütles, et siin on juba sadu autosid. Seejärel hakati alles liigutama. Sinna jõudsid mitu politseiautot, lumesahka, päästeautot ja muid selliseid masinaid. Inimesi hakkati ükshaaval evakueerima Viru-Nigula spordihoonesse, kus anti neile sooja suppi ja teed. Inimestele, kes vajasid arstiabi said seda. Paljud autod pidid olema Padaorus öö läbi. Neile viidi ka tekk, sooja suppi ja teed, et neil oleks soe. Lõpuks oli see autoderivi umbes 15 kilomeetrit pikk. Politsei autod seisid Sämi ristis ja lasid mööda ainult need autod, kes tahtsid sõita Kiviõli poole, kuna need, kes tahtsid sõita Padaorgu oleksid ka jäänud kinni. Mina õnneks ei olnud Padaorus, kuid mina ja mu isa pidime linnast ära tooma ema. See oli meie perele üks raskemaid sõite elus. Siis pidime me minema õnnitlema vanaema. Selle ajaga oli torm Monika muutunud veel tugevamaks ja maha oli sadanud väga palju lund. Kui me hakkasime koju sõitma, siis me sõitsime kohe alguses lumme kinni, kuna me ei näinud teed. Nii läkski ema välja autot lükkama. Lükkamine ei aidanud ja isa läks kaevama. Lõpuks saime me liikuma. Me sõitsime väga aeglaselt. Kui me jõudsime Uhtna, alevikmärgini siis me mõtlesime,et me peaks varsti keerama, kuid me ei näinud teed ja nii me läksimegi otse pargivahele. Mõisa juures seisis üks auto kinni ja ta ei saanud edasi sõita. Minu isa läks teda aitama. Ta ei saanud ikkagi edasi liikuda ja ta lasi meid mööda. Meie saime ilusti edasi ja see auto sai ka siis meie jälgedes edasi. Me jõudsime ainult postkastideni ja sinna me auto jätsimegi. See mees, kes enne meid mõisa ees kinni oli jõudis lasteaiani ja jättis siis sinna oma auto. Oma auto saime me koju alles järgmisel päeval pärast rasket kaevamistööd. See oli hirmus, kuid huvitav kogemus tervele perele.